Ma olen väsinud. Väsinud kõigest.
Ma tean, et vaheaeg on alles lõppenud, kuid siiski, ma vajan puhkust. Ma olen omadega lihtsalt nii läbi, ei tea millest see tuleneb. Oleks nagu kevadväsimus, aga samas on kevad veel alles kaugel. Ma ei saa isegi aru, mida ma siia praegu kirjutan. On sellel üldse mõtet? vist mitte. Ma ei tea.
Ma ei tea- on põhiline, mida mu suust viimasel ajal kohe eriti tihti kuulda võib. Miks see nii on, isegi seda ma ei tea.
Võibolla olen ma ise süüdi selles, et ma midagi ei tea ja millegile vastata ei oska. Võibolla tuleneb see väsimusest. Võibolla tuleneb see hoopis mu otsustusvõimetusest. Ma ei tea.
Tahaks lihtsalt puhata.







I hate when I feel I have so much to say and can't put it into words. It's like standing on a stage without a speech.