praegu istun laevas ja kohe hakkan soome poole liikuma :) Ma ei taha küll midagi ära sõnuda, aga kõik liigub jälle paremuse suunas ja ma olen selle üle meeletult õnnelik. Kõik on juba peaaegu, et käega katsutav :) Poleks elusees midagi sellist oodanud ega arvanud, ja see on niiiiiiiiii toreeeee :)

Oh õudust..

ma igatsen ennast. :(

Huvitav, kui palju peab inimene vastu näppe saama, et midagi ükskord kohale jõuaks?

Päris uskumatu, et ma koguaeg silmad kinni pigistasin ja uskusin gj9a lootsi et midagi muutub ja siis jälle petta sain. Mul on häbi, et ma lihtsalt nii palju ühte ämbrisse astunud olen. Mul on kahju, nii meeletult kahju, et ma teisi ei kuulanud, sest nende kuulamine oleks mind säästnud nii paljudest jamadest, muredest, peavaludest, nutmistest ja kõigest muus halvast. Jäärapäine nagu ma olen, pean ikka kõike omal nahal tundma ja nägema, kui kedagi kuulan. 

Kõik on ikka praegu nii metsas, kui olla annab. Asi on juba nii hull, et ei tea, kas nutta või naerda..

Ainuke asi, mis mind veel jalul hoiaab on see, et varsti toimub muutus. Et mu elu läheb paremaks, et ma ei pea siin enam olema.

Ma juba ootan, millal ma saan ükskord ometi jälle normaalset elu elama hakata. Sest ma tõesti tòesti varsti enam ei jaksa. See on kohutav mis lihtsalt toimub. Ja kui mul ei oleks tagavara varianti... ma ei kujutaks ette, mis saaks...




Õudne.

Ma ei taha enam.. Ma lihtsalt ei taha...





God, give me a reason to fight for it..

Ma ei kujuta üldse ette ka, kui mitmes masendav postitus see juba on, aga mu tugevus, kannatlikkus ja vastupidavus on juba niii piiri peal, et minu lõplik murdumine on vaid aja küsimus. Ja siis ma ausalt ei tea, mida ma teen ja mis saab. Ausalt ei tea.

Mul on lihtsalt niii kõrini. Ma poleks elu sees uskunud, et ma ÜHTE otsust nii palju kahetsema võin hakata. Mul on nii kahju, aga ma tõesti ei tea, kui kaua ma enam vastu pean. On ainult paar asja, mis mind siin tõsiselt kinni hoiavad, aga see on ka kõik.

Sorri, aga kauaks mul enam jõudu ei jätku.

Oeh, ma ei jaksa :( Mida ma tegema peaaaaannnn?

Ma olen lihtsalt nii väsinud, ma ei tea.

Oeh.. :(

Oh lumi, miks tulid sa nii vara? :(
Mulle oleks täiesti piisanud sellest, nagu eelmine aasta oli, ilma lumeta :(

Tõnni'i ärasaatmis pidu (:

Ma niiii loodan, et igapäevaga läheb ikka paremaks, mitte hullemaks nagu täna. Ja ma niii loodan, et ma hakkan varsti maitset tundma ja saan normaalset toitu süüa.. Sest mul jäätisest ja külmast toidust JUBA koll ees :D:D

see nii tõsi :D:D:D:D:D:D:D tänks gerlile, tänu kellele ma seda nägin :D:D:D

Tegelt tahtsin rääkida sellest, kui uskumatud ikka mõned inimesed on. Ma olen alati arvanud, et nad mingid imelikud ja pole neid eriti kunagi sallinud. Aga nüüd on asi nii, et ma pole nõmedamaid inimesi vist veel näinud. See väikenegi hea arvamus neist, on täiestitäiesti kadunud :D Ja vahepeal olen ikka rõõmus küll, et jumaltänatud, et ma neid peaaegu, et igapäevaselt nägema ei pea :D

Aga nii hea oli näha oma 55.lennu inimesi ja nendega juttu rääkida ja üldse nii tore ja hea oli neid kõiki näha ning kuulda kuidas mind igatsetakse. Nii kurb on tegelikult, et uus kool ja uued teemad, sest vana kool ja kõikkõik oli ja on siiamaani ju nii hingelähedane. Kurbkurb :(

Muidu on kõik tore :)

Ooookei, pole pärispäris ammu kirjutanud siia ja ega ei oskagi väga enam midagi kirjutada.. Aga ma annan endast parima :D
Suvi läbi ja varsti on september ka juba läbi. Uskumatu, kui kiiresti see aeg ikka läheb.
Suvest siis nii palju, et pühajärvel semudega käidud, soomes käidud, summerjam'il käidud, brennanit nähtud, saaremal ja saaremaa rannapeol ka käidud, pärnu rannas käidud, tööl käidud ja pidudel ka käidud. Tegelikult oli see suvi ikka päris edukas, aga eks järgmisel aastal juba uue hooga :)
Uues koolis on ka täitsa tore. Klassikaaslased on toredad ja kõikekõike. Ainsad asjad, mis mulle veidi muret valmistavad on keemia, matemaatika ja mu klassijuhataja..
No ei ole võimalik, et igakorraga aina hullema klassijuhataja otsa satun..:D:D
Aga mis siis ikka, nüüd 2.okt lähen MANDLIOPILE :O :O Õnneks või kahjuks ei oska ma veel midagi karta.. kui siis ainult seda et kindlasti läheb koolis raskeks, sest arvatavasti puudun päris pikalt.
Ma loodan vägaväga, et ma paranen kiiresti ja et see läheks võimalikult valutult mööda.. :D Kuigi jah..


Ja tervitaks muidugi Gerlit, kes igapäev mu blogi vaatab ja midagi siit leida loodab :) sinupärast võtsin kokku ennast, palun :D:D:D

Nii kahju kui mul ka ei oleks, et see suvi nüüd kohekohe läbi on, ootan ma juba kooli. See on midagi uut, sest tavaliselt mõtlen ikka, et kuidas see suvi nii lühike jälle sai :D
Ehk on asi selles, et uus kool, uued õpetajad ja uued inimesed tunduvad nii huvitavad. Kindlasti ootan ma kooli juures ka neid nädalavahetusi, kus alati midagi teha on ja kuidagi nii palju korda suudab saata.
Tuleks nüüd millalgi natukenegi infot uue õppeaasta kohta, oleks jälle üks mure vähem ja elu natukenegi kergem ja selgem..


                                                              Ja nüüd head laulu ka :)

Tundub, et varsti tuleb uus elukoha vahetus...

                    Sest see on niiii hea ja see oli summerjam'il põhiline ja ma arrrmastan hardstyle'i

summerjam 2012

Sest summerjam oli ÜLIKÕVA. Kuigi kui alguses kohale jõudsime, tundus see kuidagi nii väike ja mõttetu, võrreldes sellega, mis 2 aastat tagasi oli. Siis kestis pidu ikka 2 päeva, ala oli suurem ja palju muudki. Olin alguses ikka nii pettunud ja kahetsesin, et pileti peale nii palju raiskasin.
Aga mida edasi aeg läks, seda paremaks kõik muutus. Meie väike hardstyle'i pidu auto juures oli juba vinge ja pidu sees oli juba veel vingem.
Pingviinid olid lahedad ja üldse oli kõik täiega lahe. Ma jäin ikka vägaväga rahule.

Ma leian end pidevalt iseendaga pahuksis olevat, sest põgenen pidevalt probleemide ja faktide eest, millega peaksin tegelikult silmitsi seisma.



Ma enam kohe tõesti ei tea, mida teha

See jõuetus surub ikka massiivselt peale ja ma lihtsalt ei üritagi.
Ma tahaks lihtsalt jäädagi siia voodisse oma pehme teki alla ja mitte tagasi sukelduda oma igapäeva ellu.



Õnneks saab siit arvatavasti varsti eemale. Veidikene veel oodata ja siis minek.




Goodbye.

                                     sest see on mind juba peaaegu kaks päeva kummitanud -.-

Mida rohkem ma  Pühajärve jaanitule peale tagasi mõtlen, seda lahedam ja toredam see tundub. Olgugi, et vihma sadas ja vahepeal külm oli, mina jäin küll ikka päris rahule. Nii naljakas oli purjus inimetega rääkida ja neid kuulata. Päris kõvasti saime Kariniga vahepeal naerda. Smilers oli hea, aga terminaator oli siiski vist veits parem. Aga ma ei tea ka, vahet pole. Üldse täiega vinge oli ikka. Millalgi panen vist pilte ka juurde :D

Kui natukene muudest asjadest rääkida, siis tahaks öelda, et mul läheb hästi.. aga vist ikka nii hästi ei lähe, kui võiks minna. Ja see on kurb.
25'ndast hakkasime Gerliga tööl käima, Enstos. Kui ma seal eelmine kord olin jäi mulle ikka kõigest ja kõigist PALJU parem mulje. Aga nüüd.. kui võimalik oleks, tuleksin sealt kohe ilma pikema jututa ära. Õnneks pole väga palju nagu jäänud ka.. 2 nädalat. Ei kujuta väga ettegi, kuidas selle üldse üle elan. Mulle ei meeldi need õhtused vahetused, mulle ei meeldi see istumine, see töö, need inimesed ja ma ei tea mis asjad veel. Väga hull. Igapäevane peavalu on saja protsendiliselt garanteeritud, lisaks veel väga meeldiv seljavalu.

Õnneks on ülejäänud asjadega korras ja see on ainult heaaa :) Kurb on ainult see, et ma ei saa oma kõigeparemaga peaaegu, et üldse koos olla :( Aga ehk see ka muutub kunagi varsti.