Sa oled ikka jobu küll, mis ma oskan öelda. Mine ravile võimidagi, ausalt. Ma ei taha nii kuri ja õel olla  ning mulle ei meeldi see, aga ausalt, kui ma SINA oleks, ma oleks juba ennast ammu oska tõmmanud. Ja päris tõsiselt. See mida sa korraldad, ei ole enam AMMU normaalne. Palun, palun kasva ükskord ometi suureks ja mine oma eluga edasi. Seda ei ole ju nii palju palutud? Mida sa ootad? Mida sa tahad minust saada? On tõesti nii raske või? Palju ma pean sulle seda selgeks tegema, et sa ÜKSKORD ometi aru saaksid? Lõpeta endale asjade ettekujutamine ja elu on ilus.

Vaevalt, et su silmad üldse üle nende ridade liiguvad, aga kui peaksid liikuma, siis ehk saad aru. Ma loodan. Vist. Või on see sinu jaoks liiga palju palutud?