Mulle ei meeldi hädaldada ja vinguda ja seda veelvähem kuskil blogis teha. Aga see on nüüd küll ju veits üle mõistuse. Miks ma pean? Minu sõna üldse ei loe? Ma ei saa aru, mis kuradi valu teil on. Ma ei taha. Ma ei taha. Ma ei taha. Ma ei taha, vähemalt mitte veel. Mulle on see täpselt sama raske ja keeruline, kui teile, kui mitte raskem. Ma saan hakkama sellega, ma tean, et ma saan. Aga ma lihtsalt ei ole selleks praegult valmis. Mul ei ole seda praegu vaja.
Ja üldse ma ei saa aru, mis kuradi asi sulle sisse on läinud, et sa nii vastik oled?! Vägavägaväga hea, et ma su juurest nüüd veidikeseks minema saan. Ja veel paremaks teeb asja see, et varsti sind pole enam üldse siin. Ma tean. et ma võin hakata oma sõnu kahetsema ja midaiganes veel, aga praegult või vähemalt lähipäevil seda kindlasti ei juhtu.
Ma ei tea, kuidas ma suudan sinuga veel kaks? päeva peaaegu, et ninapidi koos olla. Tõesti ei tea. Sest praegu on mu ainuke soov vist see, et ma sind nägema ei peaks.
Ma võin vabalt väga palju üle reageerida ja ülemõelda ja kõike. Aga mu mõistus ei võta lihtsalt seda, et miks on vaja. Ma ei saa aru.
Lisaks sellele sitale, mis ma siia kirjutanud olen, hakkan ma veel ennast kordama ka. Elu on ilus.