Ma tunnen ennast nii halvasti. Ma kardan. Mulle ei meeldi see olukord. Ma ei taha seda enam uuesti läbi elada, ühest korrast juba piisas. Ma kardan ja aiman halba. Ma ei taha.
Ma lihtsalt ei suuda seda kirjeldada, mis tunded mind praegu valdavad. See on lihtsalt kohutav. Ma ei saa aru, miks see peab nii olema. Räägitakse ju küll, et kõik juhtub mingil põhjusel ja kõike. Aga mis KURADI põhjus sellel veel on? Ma tean ja tunnen, et ma ei suudaks seda enam uuesti läbi elada, lihtsalt ei suudaks. Kui ma juba seda meenutan, jooksevad mul külmavärinad üle selja ja pisarad tulevad silma. Ma ei sooviks sellist asja mitte kellegile mitte kunagi. Kuigi jah, ma tean, et ma pole kindlasti ainus. Ja on ka vägaväga palju hullemaid asju olemas, kui minu probleem või probleemid. Aga siiski.. Ma ei saa aru, milleks see vajalik on?


Oeh, sai nüüd veits halatud ja kõike, aga ega see tegelikult ju midagi ei muuda. Mõnikord on hea, ennast blogis või kus iganes välja elada, hakkab kergem, parem või mis iganes.. aga seda, mida ma praegu tunnen või mõtlen, ei võta vist miski ära. Kahju, ma annaks lihtsalt kõik, et kõik läheks lihtsalt hästi.