Tahaks nii palju öelda kuidagi, aga ma ei oska seda sõnadesse panna. Võibolla ongi see just hea, kui ma ennast sõnastada ei oska. Jäävad need mõtted kõik minu teada, ei teki arusaamatusi ja probleeme. Võinoh, ma ei saa öelda, et arusaamatused kohe tekkima peaks, aga muutused kindlasti. Aga ma ei taha neid. Mulle meeldib nii nagu praegu on.
Üldse on kõik praegu hea. Ma loodan, et ma midagi ära ei sõnu. Võiksin vist isegi öelda, et ma olen peaaegu õnnelik, kuigi MISKI on ikka puudu. Ma ei tea, mis see miski on, aga ma tunnen, et midagi ikkagi puudub.

17-19 teen siis kahe musiga ühe kerge tripi Rootsi. Olgu, ma ei tea kui kerge see tuleb, aga ma ootan juba.
24'ndal peab Allan oma sünnipäeva ja siis ongi juba kuu peaaegu et läbi. Ja see aeg ongi käes. Oeh..ma ei tea. Ma ootan seda, samas ka kardan. Ma usun, et see on loomulik. 16 aastat tegelikult ikka on pikk aeg, lihtsalt õudne mõelda, et kuidas see aeg ikka nii kiiresti läheb. Alles kaks aastat tagasi sellest rääkides, tundus see kuidagi lihtsalt üks tavaline plaan, mis võib õnnestuda või mitte. Nüüd on asi aga kindel, kahjuks. Sellepeale mõtlemine toob juba pisarad silma, sest nüüd olen juba peaaegu kindel, et ma ei taha üksi jääda. Mulle meeldib muidu üksi kodus olla ja kõike, aga mitte nii. Mul on nii kahju. Ma tean, et ma harjun sellega ära. Ma olen selles kindel. Aga ma tunnen ja tean, et algus ei saa mul üldse kerge olema. Juba selle peale mõtlemine teeb seest kõhedaks.
Aga mis siis ikka, ma olen tubli tüdruk, ja ma saan hakkama! :D:D Nagu öeldakse, et inimene harjub kõigega, harjun ka mina:D
Õnneks ma tean, et mul olemas need kõige paremad ja tähtsamad, kes mind aitavad ja minujaoks olemas on. Musi teile.


:)